PÖFF : 2020 : BNFF
Kumu avab filmihooaja pühendusega Alvar Aaltole
Uudis
Pöffihunt

Kumu kultuuriteemaliste dokumentaalfilmide sarja uue hooaja juhatab kolmapäeval sisse kõrgelt hinnatud linateos maailmakuulsa arhitekti Alvar Aalto elust ja loomingust.

Helsingin Sanomat *****, Episodi *****, Aamulehti *****, Keskisuomalainen *****, Savon Sanomat *****, Turun Sanomat ***** – nii on Soome kriitika kokku võtnud Virpi Suutari filmi, mis kannab lakoonilist pealkirja „Aalto”.

Eelmise aasta sügisel ekraanidele jõudnud linateos pole mitte ainult rikkalikul arhiivimaterjalil põhinev reis läbi aja ja ruumi, mis pakub visuaalselt lummavat ülevaadet Aalto arhitektuurilisest pärandist. See heidab lähemalt valgust ka Alvar Aalto ja tema disainerist abikaasa Aino liigutavale armastusloole, rõhutades ühtlasi Aino olulist rolli abikaasa arhitektuuriprojektide juures – asjaolu, mida on seniajani alahinnatud.

Film võitis Zagrebi disaini-, kunsti- ja arhitektuurifilmide festivalil DA2 peapreemia ja kandideerib käimasoleval Göteborgi filmifestivalil aasta parima Põhjamaade dokumentaalfilmi auhinnale. Soome kinodes kogus see koroonaviirusele vaatamata 44 404 külastust, mis annab kõigi aegade populaarsemate kodumaiste dokumentaalfilmide edetabelis kaheksanda koha.

Kolmapäeval, 3. veebruaril kell 18 Kumu auditooriumis linastuva filmi juhatab sisse kunstiteadlane Karin Paulus. Filmil on eestikeelsed subtiitrid.

Kokku jõuab veebruaris ja märtsis vaatajate ette 13 tõsielufilmi. Euroopa filmiakadeemia aasta parima dokumentaalfilmi auhinnale kandideerinud filmis „Gunda” jälgib Vene tuntumaid dokumentaliste Viktor Kossakovski elu koduloomade – emise, ühe jalaga kana ja lehmade – silmade kaudu, püüdes tungida loomade tunnete salajasse maailma. Kas me ikka oleme mõelnud, mida võiks meist arvata üks tavaline siga?

Eelmise aasta parim Norra dokumentaalfilm, Katja Høgseti, Margreth Olini ja Espen Wallini „Autoportree” (Selvportrett) on anorektikust tüdruku kurbilus testament, mis võtab kokku tema pika võitluse piinava haigusega. Oma hääbumise jäädvustas Lene Marie Fossen väga erilistel fotodel, mida on nüüdseks eksponeeritud mitmel pool maailmas.

Suurlinna Istanbuli elu hulkuvate koerte vaatevinklist näitab USA dokumentalisti Elizabeth Lo film „Hulkurid” (Stray), mis on võitnud vaatajate südameid paljudel filmifestivalidel.

Tavameditsiini piirialasid kompab Belgia dokumentalisti Bruno Tracqi film „Minu hääl on sinuga” (Ma voix t'accompagnera), viies haiglasse, kus kirurgilise operatsiooni valutustamiseks kasutatakse narkoosi asemel hüpnoosi.

Legendaarsele filmilavastajale Stanley Kubrickule ei meeldinud rääkida oma filmidest – harva, kui ta mõne intervjuu andis. Prantsuse filmikriitik Michel Ciment oli väheseid, keda Kubrick usaldas. 12 aasta jooksul lindistas ta tundide kaupa režissööri juttu, millel põhinebki Prantsuse dokumentalisti Grégory Monro krestomaatiline film „Kubrick Kubrickust” (Kubrick by Kubrick).

Tegevuskunsti elavast klassikust Marina Abramovićist on tehtud hulk filme, kaasmaalasest Serbia režissööri Boris Miljkovići „Kojutulek. Marina Abramović ja tema lapsed” (Homecoming, Marina Abramović and Her Children) paistab silma ülevaatlikkuse ja põhjalikkusega: Abramović räägib siin oma lapsepõlvest, kujunemisest, inspiratsioonist, üksindusest ja paljust muust, taustaks kunstniku retrospektiivnäituse avamine sünnilinnas Belgradis.

Videokunsti pioneerid Steina ja Woody Vasulka toob unustuse hõlmast välja Islandi režissööri Hrafnhildur Gunnarsdóttiri film „Vasulka efekt” (The Vasulka Effect). 1937. aastal Chicagos asutatud disainikooli The New Bauhaus loojast László Moholy-Nagyst räägib USA režissööri Alysa Nahmiase film „The New Bauhaus. Moholy-Nagy elu ja loomepärand” (The New Bauhaus: The Life and Legacy of Moholy-Nagy).

Itaalia väikelinn Ivrea kuulub 2018. aastast UNESCO maailmapärandi nimekirja kui 20. sajandi innovaatilise tööstuslinna näide, mille aluseks on Olivetti suurejooneline visioon. Itaalia dokumentalisti Davide Maffei film „Olivetti tulevikulootused” (Prospettiva Olivetti) annab ülevaate Olivetti tellimusel valminud tööstusarhitektuurist, mida võib leida üle terve maailma.

Kellele kuulub pärast autori surma tema looming ning kuidas seda säilitada, kaitsta ja avalikuks teha? Oma auhinnatud filmis „Ettepanek” (The Proposal) võitleb USA kunstnik Jill Magid selle eest, et avataks juurdepääs maailmakuulsa Mehhiko arhitekti Luis Barragáni (1902–1988) arhiivile, mis asub Šveitsis.

Arhitektuuriteemat jätkab Prantsuse režissööride Louise Lemoine´i ja Ila Bêka film „Tōkyōt avastades” (Tokyo Ride), milles Jaapani tuntumaid arhitekte Ryūe Nishizawa sõidab mööda Tōkyōt ja räägib autorooli taga oma suhtest selle linnaga, teda enim mõjutanud paikadest, inimestest ja hoonetest.

Näha saab ka Maris Kerge pooletunnist filmi „Aulo Padar. Joonestatud maailmad”, mis annab ülevaate nõukogude aja ühe viljakama sisearhitekti loomingust, kuhu kuuluvad näiteks Linda kolhoosi peahoone Kobelas, Rapla KEKi peahoone, valuutapood Turist ja Sakala keskus. Film saadab Eesti Arhitektuurimuuseumis avatud näitust „Sisearhitekt Aulo Padar. Märgilised interjöörid”, millega tähistatakse arhitekti 80. sünnipäeva.

Kõik seansid (v.a. avafilm „Aalto”) algavad Kumu auditooriumis kolmapäeviti kell 17 ja 19.30. Kolm filmi – „Kojutulek. Marina Abramović ja tema lapsed”, „Autoportree” ja „Tōkyōt avastades” – jõuavad ekraanile kaks korda. Sissepääs on tasuta ja seanssidele eelnevad ekspertide sissejuhatused.

Koroonaviiruse tõttu kehtestatud piirangute tõttu lubatakse igale seansile ainult pool saalitäit vaatajaid ehk maksimaalselt 122 inimest. Enne saali sisenemist tuleb ennast registreerida. Mask on kohustuslik.

Kultuuriteemaliste filmide sarja „Kumu dokumentaal” korraldavad Kumu ja PÖFF.

Täpsema info leiate Kumu kodulehelt.